Siin on võimalik kaks probleemi kokku sulandada suureks ressursiks. Järjest kallinev energia ja veel allesjäänud fossiilsete kütuste säästmine sillutab rohelise tee käsitsitöö taas avastamisele mõtestatud valdkondades.

Juba olemasoleva lamapuidu kokkukogumine ja vääristamine (palk, paberipuu, küttepuu) annaks tööd ja sissetulekut sadadele inimestele maakonnas. Koolitust selliste tööde tarvis saaksime alles värskelt koondatud RMK spetsialistidelt. Hooldusraietelt välja raiutav puit on peenetüveline ja seetõttu langetamisel väheohtlik.

Töödega kasumisse tulemiseks tuleb vabastada hooldusraiete tegijad tulumaksust kui nad teostavad lõikust käsitsi ja puidu väljavedu näiteks hobuveoga, või kelguga(fossiilsete kütusteta). Arvestades momendi kesiseid puiduturu hindasid teeniks selline tööline sadu kroone päevas pluss värskest metsaõhust ja mõõdukast liikumisest saadav toonus ja tervis. Riigile vabaneks saadava puidu näol materjal, energia ja väheneks CO2 emissioon. Suureneks töötukassa rahakott ja niigi mädanev puit saaks sellega kasutusse.

Tühjaks jäänud metsatalud saaksid omale elanikud, kellel on pidev ja auväärne tööpõld. Eesti elanike konsentreeritus linnadesse hajustuks, sellega muutuks riigi kaitsevõime, turvalisus, ressursikasutus.

Hobused, härjad, ponid toimiksid lemmikloomadena ja teraapijana varem depressioonis inimestega. Väljaveol ei kahjustu metsaalune pinnas ega taimejuured. (Võib vaadata omaaegseid käsitsi metsatööde norme ja korrutada need tänapäevaste puidu hindadega miinus tulumaks) 

Metsakuluuri hooldamisel saab pelgalt jalgadega peapuuliigi ümbruse heina sõtkutes valida tuleviku metsakooslus. Sellise töö teeksid meelsasti ära ka lapsed ja vanurid. Vaja oleks vaid riigipoolset töö väärilist hindamist.

Teadlikumad metsaostjad võiksid tasuda sellise töö eest topelthinda.