Eesti Vabariigi haldusjaotuse sidumine ainult valdade piiridega on „piiratud“ lähenemine eesti rahvale küllaltki olulisele küsimusele. Eestlane määratleb ennast esmalt maakondliku ja seejärel vallalis-regionaalse kuuluvuse järgi. Selles, et vene okupatsioonist „karvase käe“ suunamisel üle tulnud administratiivne jaotus on ebaotstarbekas, ei kahtle vist keegi. Pärimuskultuuriliselt on see lausa vägistamine. Sarnane tegevus toimus juba ka seoses Vabadussõja käigus lätlaste vastu toimunud „sõjaga“, mille tulemusena suur osa mulke arvati, küllaltki kunstlikult moodustatud, Valgamaa kodanikeks. Okupatsioonide käigus eesti maale asustatud migratsioon-kolonistide suurvene missioonliku mentaliteediga kogukonna efektiivsema toimimise huvides kujundati iseseisvuse taastumise ajal nn „Ida-Virumaa“ administratiivüksus. Sarnases sõiduvees muutusid Partei Rajoonikomiteede funktsionäärid kohalikeks „eesti elu“ edendajateks ning tekkisid „rajoonmaakonnad“.
Haldusreformi mõistlikumaks läbiviimiseks tuleks esmalt alustada kõrgematelt tasanditelt s.o. riigi maakondlikust jaotusest ja vabariigi valitsusasutustest. Seejärel muutuvad-ühinevad kohalikele maakonna tõmbekeskustele suundunud ühend-vallad, vallad ning ka täiesti elujõulised väikevallad, koos koolide ja vanadekodudega, loomuliku edenemis-soovi tulemustena, ilma välise surveta. Uute/taastatavate maakondade moodustamisel, mida saab teha administratiivsete otsustega, tuleb vältida kunstlike hiid-maakondade moodustamist (nn Kolme Oblasti sündroom). Valdade haldussuutlikkuse tagab naabervaldade regionaalne ühistegevus, mida saab suunata maakondlikult tasandilt.
Maakondlikul tasandil ühtse Virumaa taastamisega kaasneb Eesti riiklikule julgeolekule ja riigi edasisele arengule oluline positiivne mõju. Ida Virumaal vene administratiivse enklaavi, „impeeriumi“ taastamise sillapea, kaotamine on Eesti Vabariigile lausa elulise tähtsusega probleem, millega tuleb otsustavalt tegeleda.
Taastada tuleks ka Tartumaa ning Võrumaa ja Mulgimaa (Viljandimaa). Nendega liituksid Setumaa ning Räpina (Põlva), Otepää ja Helme kandi piirkonnad. Valga lähialad peaksid ka sobivalt nendega liituma, kui selgub Valgamaa kaotamise otstarbekus. Kesk-Eestis paikneks Suur-Järvamaa, kuhu võivad liituda näit. Adavere ja Võhma kandi vallad ning Rapla rajoon. Märjamaa ja Vigala alad pole kultuur-logistiliselt Järvamaaga seotud (kuuluvad Pärnu-, Lääne- või Harjumaa juurde). Saared võiks kuuluda ühtsesse Lääne- ja Saarte maakonda.
Piiride joonistamise võiks jätta kohati täpsustamata määratledes need lõplikult koos tänapäeva logistikat arvestavalt uuenevate valdade kujunemisega.
Riigieelarves tuleks tasapisi sisse viia maakondlik alljaotus.
Veel käesoleval aastal, samaaegselt administratiivhalduse reformiga, on igati kohane ka riigi valitsusasutuste reformimine. Maakondi kureeriva Regionaalministri võiks tõsta asepeaministri staatusse. Metsandus ja põllumajandus on otstarbekas koondada ühisesse Maamajanduse Ministeeriumi. Jäätmemajandus kuulub loomuliku osana Majandusministeeriumi valdkonda. Riigieelarvele ja majandusele suurt koormust loov korrumpeerunud ametnikkonnaga Keskkonnaministeerium on otstarbekas täielikult likvideerida koondades ka suure osa tema allasutuste ametkonnast.
Lisaks otsesele kulude kokkuhoiule kaasneks reformide tulemusena majanduse efektiivsuse tõus koos täiendavate tuludega ning üldise elukalliduse langus,
peatuks ääremaastumine. Metsa-puidutööstus tõuseks riigi majanduses väärikale kohale, jäätmekäitluse kulud langeks. Tõuseb riigi majanduslik jätkusuutlikkus.
Pärast maakondade ja valitsusasutuste ning ametnike hulka piirava reformi läbiviimist kujuneks „tõeliseks finants-majanduslikuks vägitükiks“ järgnevate aastate riigieelarve kahjumisse viimine. Tulude laekumise alandamiseks kahanenud kulude tasemest madalamale, tuleks olulise astmeni tõsta maksukoormust või teha mõni muu majanduskasvu pidurdav otsus. Senises praktikas on sellise pidurina kasutusel utoopia valdkonda kuuluv „võimalus“ maksustamistega mõjutada maailma ja maakera kliimat. Need maksurahad, koos omavalitsuste ja riigi eelarvete täiendavate kulude ning ringiga tagasi jõudva Eurorahaga, suunatakse miljardiliste keskkonnainvesteeringutena rahvuslikku koguprodukti mittetekitavasse sfääri. Eesti majanduslikule edukusele mõjub see rahvusvahelise ehitustööstuse kasumihuvides toimuv rahade korruptiivne raiskamine negatiivselt, selle juures jääb enam kui küsitavaks, milles seisneb ja kui suur on saavutatav tulem.
