''Stepagetime''   ''Stepagetime'' oleks teatud tarkvara, doc uuendus meili listile?Saadad e-kirju, ootad vastuseid, oled internetis jne. Kuid need situatsioonid, kus oleks tarvis kellelegi kirju saataaga näiteks internet puudub, on kiire, arvuti rikkis vm.Siis selline lahedus, et aktiveerud endal ''stepagetimeri''kus saadad kirjad laiali aga programmist  valid endalekuupäevad  ja-kellaaja millal programm need edastab- ehk sakirjutad kirjad valmis näiteks nädal aega varem ja aktiveerud''stepagetime-ri'', mis saadab sinu valitud päeval kirjadkohale?Innovatiivset pühapäeva!

See lahendaks tarbijate teavitamis süsteeme, see hoiaks Suurajakella kokku, enda arvutis oleku aega ja võimalik, et katäiendaks planeerimist!

...Vabandust kirja ebakorrekse ülesehituse ja vigade eest! Ette tänades

Kuidas muuta mõne pikemadistantsilise (tervise)spordialaga tegeledes ajavõtt ja aja jälgimine distantsil mugavaks?

Kuna kõnealuste spordialadega tegeledes (jooks, suusatamine, rulluisutamine, jne) tegelemisega on tihti tavaks kuulata mõnest sellisest seadmest raadiot või lihtsalt muusikat, siis võiks neis olla võimalus lülitada sisse n.ö rääkiv stopper, mis näiteks iga mingi eelseadistatud ajavahemiku tagant ütleb aega a la "üks kolmkümmend", "kaks null-null", "kaks kolmkümmend". On selge, et see kõnetehnoloogia ei ole veel nii kauegele arenenud, et see ütleks seda nii selgelt, et see oleks kasutatav kiiretel aladel ja väikeste ajaperioodidega, aga sellises minutisuurusjärgus oleks asjal juba ilmet... Tõenäoliselt oleks sellised rakendused suhteliselt lihtsalt loodavad näiteks mobiiltelefonidele, millel avatud Android platvorm...

töötavad pensinärid koju noored asemele..

Mikk, paraku kipub tihti nii olema, et noortel on küll suured ootused, eriti palga osas, aga oskusi ja töötahet eriti nagu polegi. Ära unusta, et saad ise ka iga päevaga vanemaks ja ega see Sinu pensionipõlv nii kaugel polegi.

Probleem on keerulisem ja suuresti lihtsustatult võiks öelda: Vanad ei jaksa ja noored ei oska! :-) Seepärast ongi meil pensioniseadus ja seepärast võetakse ka noori kaitseväkke, noored suudavad uute oludega kohaneda! Ja loomulikult on ammu teada, et kõige produktiivsemad on 30-40 aastased. Rahaasjades aga kõige edukamad 40-60 aastased. Kõige võimekamad aga 20-30 aastased.

Suur osa meie noortest ei arenda ennast praegu aktiivselt. Neil on vähe hobisid või pole neid üldse, paljudel on probleeme sõprade leidmisega või siis leitakse hoopis taolised sõbrad kellest rohkem kahju kui kasu. Kuidas panna meie noored arenema postiivses suunas, kuidas panna neid mõtlema ja anda neile võimalus laiendada oma sõprusringkonda? Vastus on lihtne: LARP. Definitsioon laenatud larp.ee lehelt: Mis on LARP? - LARP on inglise-keelne lühend, mis pikalt pikalt välja kirjutatuna on "Live Action RolePlay". Eesti keeles (vaba tõlge) oleks see siis "Päris Elus Rollimäng". Parema ettekujutuse saamiseks tuleb need kolm sõna rohkem lahti rääkida. Rollimäng - Mis asi on rollimäng? Rollimäng on seesugune tegevus, kus mägijad võtavad endale mingi tegelaskuju mõnes loos, mida siis nad koos GM-i ehk mängujuhiga, kes kogu loo omas peas on valmis mõelnud, läbi mängivad. Tegelikult pole see sootuks erinev väikeste laste "Mängime nii, et sina oled..."-mängust. Elus - Just, elus, sest LARP-i puhul, erinevalt suuremas jaost rollimängudest ehk RPG-dest, kus vaid laua taga istutakse ja oma tegelaskuju sehkendamisi kirjeldatakse suusõnaliselt (ärge tulge rääkima, et arvutimängud on ka RPG-d), aetakse LARP-is selga riided, mida kannab sinu persoon (soovitavalt) ja näideldakse tema osa nii hästi kui veel osatakse. Päris - Jah, nii "päris" kui veel olla saab. Ronid ise kõik kindlusemüürid, mida sinu alter ego tahab vallutada ja lööd mõõgaga vajaduse korral ka kolle. Mõõk on küll pehmendatud mõõgasimulatsioon, aga kollid on ka inimesed, ausalt. Aga kuidas see kõik võimalik on ? Põhimõte on tegelikult üsna lihtne. Tuleb kokku väike seltskond, kes asja välja mõtleb, mängijad kokku organiseerib, NPC-sid (necessary plot character ehk loo seisukohalt vajalikke mittemängijategelasi) mängib ja mängu juhib. Sealt edasi läheb asi muidugi raskemaks, sest see punt peab välja mõtlema ikka hea ja huvitava seikluse, kus kõigil mängijail tegevust oleks, jaotama ja edukalt mängima kollirollid ja kõige lõpuks veel olema kohtunik ja kõrgem võim igatsugu vaidlustes. Ka ei ole see tegijatele nii hirmus odav lõbu, sest koleeluka koopa sisustamiseks hangitud asjad enamasti maksavad, samuti ka ettevalmistused, transport, NPC-de kostüümid, relvamaterjalid ja nii edasi. Seepärast paluks mängijail arusaavalt suhtuda, kui mängu eest raha küsitakse, sedagi tavaliselt üldse mitte suurt. Aga kas see ohtlik ei ole? Mõõgad, olgugi et pehmed, kollid, kaljuseinad, kas see mitte eluohtlik pole? Ei, ei ole. Kui tegijate turvalisusealaseid ettekirjutusi vastuvaidlemata järgitakse, siis ei ole ohtlik. Tegijad on kõik tavaliselt enda peal läbi proovinud ja mängijail pole mingit põhjust mõne reha peale teist korda astuda. Aga ausalt siis, on see põnev? Kui sa oled kunagi mõelnud, et küll oleks põnev selle (raamatu-, filmi- ) tegelase nahas olla ja ise selles maailmas ringi rännata, siis jah, on põnev, väga põnev. Adrenaliin on tegijate poolt garanteeritud. Aga muidugi sõltub palju ka mängijaist endist, sest nemad on ju lõppude lõpuks selle fantaasiamaailma elanikud ning sellest, kui sügavalt nad oma rolli sisse elavad, sõltub, kui realistlik see maailm välja näeb. Andke endast parim, nagu tegijadki loodetavasti, ja asi tuleb hea. Kõlab ju päris huvitavalt? Ja seda see ongi -- LARP on üks parimaid hobisid/eluviise mida ette võib kujutada. See annab osalejale väga palju -- võimaluse end välja elada, võimaluse kogeda erinevaid situatsioone, mänge korraldades saab juurde organiseerimisoskust ning õpiku lehekülgedel igav tundunud ajalugu jääb suisa iseeneset pähe kui sa viibid otse sündmuste keskpunktis. Selle asemel et veeta aega arvuti ees või linnas "hängides", saavad noored neil mängudel kokku, viibivad  vabas õhus ning suhtlevad omavahel. LARPiga tegelejaid pole Eestis veel praegu eriti palju ja seepärast tahaksingi ma näha et rollimäng leiaks laiemat kõlapinda ja rohkem inimesi seda prooviks. Paljud kes on alguses asja eelarvamustega suhtunud ja pidanud seda lapsikuks on pärast proovimist meelt muutnud. LARP on mulle isiklikult andnud palju imelisi kogemusi ja sõpru ning ma loodan et mu idee leiab mõttekaaslaseid.

Põhimõtteliselt siis teeme teatrit ise endale.