Kirjutan oma vanaema, pedagoogi Helju Hakkaja nimel.   Üliõpilaste arv väheneb. Gümnasistide arv väheneb. Miks? Sest lõpetamata algharidusega lahkub koolist umbes tuhat õpilast igal õppeaastal. Neist enamik on poisid ja paljud neist liituvad varaste, narkarite ja joodikutega. Sellest kõigest räägitakse vähe. Tuleks taastada tasuta eelkool. Eelkool peaks andma lugemisoskuse, trükitähtedega kirjutamisoskuse ja arvutamise kümne piires. Kes seda ei suuda, istub eelkoolis. Ja see koht ärgu olgu lasteaed. Praegune koolisüsteem saadab esimesse klassi nelja erineva tasemega lapsi. Ühed loevad vabalt, teised enam-vähem, kolmandad veerivad ja neljandad pole tähti näinudki. See on hullem kui liitklass. Tegelesin selle klassi pikapäevarühmas, talvest kevadeni, asendajana. Need, kes talvel silpe veerisid, veerisid seda ka kevadel, sest lugemispalad olid pikemaks läinud ja laused pikad, sõnad pikad, mõisted keerulised. Peale selle, tööjuhised eesti keele vihikus ja matemaatika töövihikus. Klass suhtus kehvadesse õpilastesse halvasti. Et klassis silma paista, käitusid nõrgad õpilased inetult. Kas nad jäeti istuma või lohistati edasi, ma ei tea. Nende laste maine oli aga kahjustatud. Nemad on need kes lugemisoskuse tõttu välja kukuvad. Põhjuseid on ka teisi aga laias laastus on see nii ja ma arvan, et süüdi pole mitte laps vaid koolikorraldus.

Eelkoolis tuleks minna 1. klassi katsetele, sest juba eelkoolide tase on erinev. Veel peaks igas koolis olema nn. praktikapäev. Kas see siis tööõpetuse tundide arvelt tehakse või mõnel muul moel. Poistele sobiks jalgrattad, mopeedid, mootorrattad, autod. Leidub muidugi ka erandeid, keda see ei huvita, aga õpetajaks tuleb leida mees kes pole joodik ega muidu ropu suuga, kes õpetaks lastele rattakummi lappima, ratta osadest kokku panema. Kasvõi kollektiivselt. Üks toob siit leitud ühe osa, teine teise osa. Ja panevadki kollektiivselt ratta kokku. Need, kes selles osalevad, et neid innustataks, kiidetaks. Ja et selles tööõpetuse tunnis osalemine oleks neile präänik. Tüdrukud võiksid oma tööõpetuse tunnis õppida õmblemist. Nukuriided, enda riided, beebiriided, kasutatud kodustest riietest, materjalidest, vanadest asjadest, lõikavad välja, lõigete valmistamine, moenäitused. Minu lapsed õppisid ka elukutse keskkoolis. Tütar sekretär-masinakirjutajaks ja töötas igal suvel ja oli õnnelik oma taskuraha üle. Poeg õppis autoklassis, ei saanud tööd varem sest lõpetas keskkooli 17-aastaselt. Pärast seda sai tööd autojuhina. Nüüd lõpetas tütretütar keskkooli ilma elukutseta ja selgus, et ka koristajaks saada peab olema diplom, et osata kasutada kaasaegseid koristusvahendeid. Kuskilt peab keegi teadma milliseid erialasid on Eestile vaja. Mitte valida hääbuvaid moe-erialasid. Meeldiv oli ülikooli otsus koolitada Tamme Gümnaasiumis laborante.

Märksõnaks on diferentseeritud õpe. Ehk siis Google otsing sel teemal - http://www.google.ee/search?q=diferentseeritud+õpe Mõte selles, et on erineva tasemega õpilastele erinevad õpperühmad, kus seletatakse tasemel vastavalt ent kontrolltööd vms arvestuslikud tööd on ühel tasemel ja seal allahindlust ei tehta. Selline lähenemine on aidanud õppeedukust paljudes koolides tõsta. Paraku ei ole see aga suuremat kõlapinda leidnud - miks muidu selline mure ka siia keskkonda tekkis. Samas on koolide eelarved vägagi kehvas seisus ja inimesi saadetakse palgata puhkustele või lihtsalt vähendatakse palku või ka koondatakse. Õpetajaamet ei ole just eriti populaarne. Paraku peab riik olulisemaks sammaste püstitamist või mahakiskumist, Riigikogu palkade külmutamist, kulutusi sõjaväele ja riigikaitsele jne kuid mitte haridust ja teadust. Mitte, et riigikaitse ei oleks oluline ent haridus ja teadus ei ole vähem olulised! Samuti suretatakse välja maaelu vaikselt. Eurorahade kasutamine on seotud suure bürokraatiamasinaga, mistõttu on see alakasutatud. Koolid näevad ekstra vaeva, et midagigi saada tehtud sellest, mida käesoleva idee algataja on kirjutanud. Aga sellega on küll naelapea pihta tabatud, et keegi kuskil peab teadma, mis erialasid vaja on. Eesti vajab insenere!!! Eriti hinnas on tehnikavaldkonna erialad. Samas algab kõik kodusest kasvatusest. Ent kui vanemad tegelevad töölkäimisega ega ole aega lastega tegeleda siis ei ole kodusest kasvatusest ka midagi oodata, et lapsed oleksid motiveeritud insenerideks õppima ja Eestit arendama. Kui lastele ei loeta ette unejuttu või lihtsalt raamatuid kui nad väiksed on, mistõttu nende laste funktsionaalne lugemisoskus on koolivanusesse jõudmisel pehmeltöeldes kehva siis mida me tahame? lastega tuleb tegeleda ja seda juba maast madalast! Kui seadustatakse samasooliste abielud ja lastel tekib väärastunud ettekujutus peremudelist siis mida me tahame? Kui ebajumalate kummardamised karjuvad uksest ja aknast sisse siis mida me tõesti tahame? Kus abielu on sisuliselt tabu ja nn "vabaelu" moes siis mis kindlust me siit saame koduseks kasvatuseks, millest omakorda kasvavad täisväärtuslikud ja patriootlikud kodanikud riigile, kes on motiveeritud oma riiki üles ehitama ja mitte siit esimesel võimalusel jalga laskma?