Eestimaale nii omane on olnud talueluline elamiskultuur. Praeguse elustiili juures on see hääbumas. Kõik igatsevavad linna mugava elu juurde.

Mööda Eestimaad ringi liikudes on masendav vaadata lääpa vajunud taluelamuid. Rännakutel neid imetledes mõtisklen ja püüan kujutleda alati: mis elu seal küll elati, kes olid need inimesed, kui hästi nende elu seal kulges, olid nad õnnelikud või õnnetud.

Mul on kahju sellest elu osast Eestimaal. See, mis on olnud ajast-aega nii omane meie kodumaale, mis on väga iseloomulik Eestimaa kultuurile. Vahel mõtlen, et millisena tahab küll Eestlane ise oma Eestimaad kõrvalt vaadates näha, kas lagunevad talud teede ääri kaunistamas, või vastupidi, korrastatud taluelamutega Eestimaad...

Elades ise metsade keskel ja nähes oma sõpru ning külalisi, kui hästi nad tunnevad ennast selles keskkonnas, ära minna kuidagi tagasi linna nad ei taha.

Vanad taluelamud on peremeeste poolt ehitatud täpselt arvestades ilmakaari, samuti on väga hoolikalt valitud asukohad maja ehitamiseks.

Paljud inimesed on saanud jõudu sellest – nähes elu rabade, metsade vahel ja on otsinud endale talukoha metsaserva, alustades selle taastamist. Sellega on päästetud järjekorde vana taluke hävingust.

Tihti sunnib laste haridus ja tööle käimine otsustama linnade kasuks.

Ma usun, et kunagi tuleb tagasi see aeg, kui inimesed ei taha enam elada majades, mis meenutavad mulle ilmetuid karpe  mõne meetriste vahemaadega nagu jänesepuurid, vaid hakkavad igatsema privaatsust ja oma hingega, elulooga, saatusega maja kusagil metsaservas. Maja, millel on oma haldjas ja oma vaim.

Mida küll teha, et talud Eestimaal ei laguneks, vaid saaks uue võimaluse elule...???

 Aire Holtsmeier