Virtuaalkool tundub alguses küll hea mõte, mugav jne. Kuid kuhu jäävad siis kõik need lõbusad asjad mis koolis käimisega kaasas käivad ja õpilaste omavaheline suhtlemine? Kui nagunii inimesed järjest vähem räägivad omavahel ja eelistavad pigem SMS, MSN, orkut, skype jne, siis ma arvan, et koolide virtuaalseks muutumisel muutub see olukord kurvaks. Inimesed ei oskagi omavahel enam suhelda. Praegugi on tekkinud olukord kus õige eesti keel hakkab tagaplaanile jääma ning asendub slängiga ning võõrkeeltest laenatud sõnadega.

Samuti võiks tuua õpetamisse mängulisust ning rohkem praktilist poolt. Ükski õpilane ei suuda 45 min järjest toolil istudes kuulata ning olla keskendunud kõik see aeg kindlale ainele. See on absurd.(inimene suudab keskenduda ühele asjale kõige rohkem 8 min ilma, et mõtted mujale triiviks). Rohkem võiks õpilastel olla võimalust neid asju mänguliseks teha. Kasvõi näidendeid, grupitöid, tänapäeval on võimalik kasvõi ise filme teha. Usun, et neid ka pisut tehakse aga liiga vähe. Keemias ja füüsikas võiks ju olla võimalus ise katsetada. Usun, et see paneks lapsi jälle tahtma kooli minna:):)

6 klassini peaks olema asi kohustuslik milliseid õppeaineid õppida. Peale selle saab õpilane ise valida mida ta tahab õppida kuid matemaatika ja eestikeel jäävad kohustuslikulks ülejäänud on valikulised. Kas ajalugu tahad õppida? Kas bioloogiat tahadõppida jne. Igainimene on erinev. Igal inimesel on omad anded jne. Inimene saaks ennast suunata kuhu ta täpselt pürgib. Las õpivad need keda see õppeaine puudutab tuleviku jaoks. Kui õpitakse keskoolis mingit eriala, mille jaoks on sul vaja muusikaajalugu ja lihtsalt ajalugu kui sa oled spetsialiseerunud oma kindlale erialale. Ma saaks aru siis kui see on seotud erialaga. Selle tulemuseks oleks rohkem erialaga seotud asju ja spetsialistid oleksid rohkem spetsialistid kui kunagi varem. Aeg vana ja kulunud süsteem välja vahetada ikkagi ju uuspõlvkond. :D