Eesti inimesed ei hooli oma hammastaest, hambaarstile minnakse viimases hädas kui hambavalu teeb muret. Seetõttu elavad paljud katkiste või puuduvate hammastega. Katkised hambad jällegi põhjustavad organismi üldist haigestumist..

Eestis on laste ja noorte hambaravi tasuta, kuid seda võimalust võiks vabalt pikendada näiteks 25..30 eluaastani. Muidugi juhul, kui inimene ise hoolib oma (hammaste) tervisest. Ehk riiklik tervisekindlustus võiks maksta kinni 5..10 aastat peale täisikka jõudmist noorte hambaravi. Muidugi eeldab see regulaarset hambaarstil käimist. Näiteks juhul kui 16..18 aastane noor on käinud aastas kord hambaarstil, siis pikendatakse tema tasuta hambaravi 28nda eluaastani. Eeldusel, et ta jätkab regulaarselt hammaste kontrollimist. Selle ettepaneku mõte seisneks selles, et regulaarsel hooldusel hambad ei lagune ja parandamine on vähekulukas. Sellega väheneks ka katkistest hammastest tingitud muude tervisehädade (kõhu ja südamehaigused) hulk.

hambad on tervise üks alus taladest ja riik peaks toetama kõike mis on seotud tema kodanike tervisega ka hammaste probleemide lahendamisega, riik vajab terveid kodanike ni füüsiliselt kui vaimselt.

Mina kui alles 10 klassi mineja olen sattunud suure probleemi ette . Kool on valitud , aga kuhu ma elama lähen?Majandussurutise tõttu ei hakka ju vanematelt suurt summat korteri jaoks välja nuruma - üürimine on selle jaoks ju liiga kallis . Samuti olen uurinud nii TTÜ ühiselamus elamise võimalusi kui ka TÜ ühiselamus elamise võimalusi . Mõlemad vastasid: "Ühiselamusse võtame elama AINULT oma kooli õpilasi" . Seega on ju päris keerukas , kui sellel koolil kuhu sa minna tahad ei ole ühikat ja koju sõitmine Tallinnast iga päev läheks liiga kulukaks.  Ehk on kellelgi ideed , mida selle probleemiga peale hakata ? 

Hetkel on kinnisvara hinnad suhteliselt odavad, seega soovitan näiteks sellist varianti, et otsid endale odavamat sorti korteri ja korterikaaslased. Hetkel 3-peale korterit võttes läheks see umbes 1000.- per face või vähemgi veel maksma, olenevalt asukohast ning pinna suurusest.    Samuti soovitan näiteks Transpordikooli ühikalt uurida, kas neil on vabu kohti.. viimati, kui mina seal olin, siis nad võtsid ka teistes koolides õppivaid õpilasi sisse. Päikest! Kuno

Suur osa meie noortest ei arenda ennast praegu aktiivselt. Neil on vähe hobisid või pole neid üldse, paljudel on probleeme sõprade leidmisega või siis leitakse hoopis taolised sõbrad kellest rohkem kahju kui kasu. Kuidas panna meie noored arenema postiivses suunas, kuidas panna neid mõtlema ja anda neile võimalus laiendada oma sõprusringkonda? Vastus on lihtne: LARP. Definitsioon laenatud larp.ee lehelt: Mis on LARP? - LARP on inglise-keelne lühend, mis pikalt pikalt välja kirjutatuna on "Live Action RolePlay". Eesti keeles (vaba tõlge) oleks see siis "Päris Elus Rollimäng". Parema ettekujutuse saamiseks tuleb need kolm sõna rohkem lahti rääkida. Rollimäng - Mis asi on rollimäng? Rollimäng on seesugune tegevus, kus mägijad võtavad endale mingi tegelaskuju mõnes loos, mida siis nad koos GM-i ehk mängujuhiga, kes kogu loo omas peas on valmis mõelnud, läbi mängivad. Tegelikult pole see sootuks erinev väikeste laste "Mängime nii, et sina oled..."-mängust. Elus - Just, elus, sest LARP-i puhul, erinevalt suuremas jaost rollimängudest ehk RPG-dest, kus vaid laua taga istutakse ja oma tegelaskuju sehkendamisi kirjeldatakse suusõnaliselt (ärge tulge rääkima, et arvutimängud on ka RPG-d), aetakse LARP-is selga riided, mida kannab sinu persoon (soovitavalt) ja näideldakse tema osa nii hästi kui veel osatakse. Päris - Jah, nii "päris" kui veel olla saab. Ronid ise kõik kindlusemüürid, mida sinu alter ego tahab vallutada ja lööd mõõgaga vajaduse korral ka kolle. Mõõk on küll pehmendatud mõõgasimulatsioon, aga kollid on ka inimesed, ausalt. Aga kuidas see kõik võimalik on ? Põhimõte on tegelikult üsna lihtne. Tuleb kokku väike seltskond, kes asja välja mõtleb, mängijad kokku organiseerib, NPC-sid (necessary plot character ehk loo seisukohalt vajalikke mittemängijategelasi) mängib ja mängu juhib. Sealt edasi läheb asi muidugi raskemaks, sest see punt peab välja mõtlema ikka hea ja huvitava seikluse, kus kõigil mängijail tegevust oleks, jaotama ja edukalt mängima kollirollid ja kõige lõpuks veel olema kohtunik ja kõrgem võim igatsugu vaidlustes. Ka ei ole see tegijatele nii hirmus odav lõbu, sest koleeluka koopa sisustamiseks hangitud asjad enamasti maksavad, samuti ka ettevalmistused, transport, NPC-de kostüümid, relvamaterjalid ja nii edasi. Seepärast paluks mängijail arusaavalt suhtuda, kui mängu eest raha küsitakse, sedagi tavaliselt üldse mitte suurt. Aga kas see ohtlik ei ole? Mõõgad, olgugi et pehmed, kollid, kaljuseinad, kas see mitte eluohtlik pole? Ei, ei ole. Kui tegijate turvalisusealaseid ettekirjutusi vastuvaidlemata järgitakse, siis ei ole ohtlik. Tegijad on kõik tavaliselt enda peal läbi proovinud ja mängijail pole mingit põhjust mõne reha peale teist korda astuda. Aga ausalt siis, on see põnev? Kui sa oled kunagi mõelnud, et küll oleks põnev selle (raamatu-, filmi- ) tegelase nahas olla ja ise selles maailmas ringi rännata, siis jah, on põnev, väga põnev. Adrenaliin on tegijate poolt garanteeritud. Aga muidugi sõltub palju ka mängijaist endist, sest nemad on ju lõppude lõpuks selle fantaasiamaailma elanikud ning sellest, kui sügavalt nad oma rolli sisse elavad, sõltub, kui realistlik see maailm välja näeb. Andke endast parim, nagu tegijadki loodetavasti, ja asi tuleb hea. Kõlab ju päris huvitavalt? Ja seda see ongi -- LARP on üks parimaid hobisid/eluviise mida ette võib kujutada. See annab osalejale väga palju -- võimaluse end välja elada, võimaluse kogeda erinevaid situatsioone, mänge korraldades saab juurde organiseerimisoskust ning õpiku lehekülgedel igav tundunud ajalugu jääb suisa iseeneset pähe kui sa viibid otse sündmuste keskpunktis. Selle asemel et veeta aega arvuti ees või linnas "hängides", saavad noored neil mängudel kokku, viibivad  vabas õhus ning suhtlevad omavahel. LARPiga tegelejaid pole Eestis veel praegu eriti palju ja seepärast tahaksingi ma näha et rollimäng leiaks laiemat kõlapinda ja rohkem inimesi seda prooviks. Paljud kes on alguses asja eelarvamustega suhtunud ja pidanud seda lapsikuks on pärast proovimist meelt muutnud. LARP on mulle isiklikult andnud palju imelisi kogemusi ja sõpru ning ma loodan et mu idee leiab mõttekaaslaseid.

Põhimõtteliselt siis teeme teatrit ise endale.

Suurem osa õpilasi käib koolis puhtalt kohustusest, igas tunnis oodatakse kõige rohkem vahentundi ja kooli lõpetades avastavad kergendustundega, et ei pea enam kunagi õppima. See ei peaks ju nii olema, sest kool peaks vastupidi, tekitama soovi edasi õppida. Vastumeelne reaktsioon on aga loomulik, kui koolis peegeldub ühiskonna stress, ülekoormatud õpetajad õpetavad ülekoormatud õpilasi ülekoormatud õppekava alusel, tulemuseks polegi nagu midagi.

Võiks unustada kõik vanadest aegadest ülekantud rollid ja mudelid, mis võib-olla isegi märkamatult on jõudnud vananeda ja ehitavad tänasesse maailma täiesti ebavajalikke seinu. Õpetajad näiteks, ei pea õpetama enam nii, nagu seda tehti viiskümmend või sada aastat tagasi, tahvli ääres. Õpetajad ei pea suruma maha oma tundeid ja hoidma end vaos eelmise sajandi moraalireeglite järgi. See kõik ju ainult süvendab lõhet õpilaste vahel, kes on pärit tänapäevasest kultuurist. Tegelikult on sealt pärit ka õpetaja, aga miskipärast arvab ta, et on sunnitud end piiridesse suruma. Kui Marju Lauristin rääkis virtuaalkooli vajadusest, tundus mulle äkki, et kus me küll elanud oleme. Esmapilgul tundub ju see sõna võõrastav, kuid tegelikult on mõte selle taga ju geniaalselt lihtne - kool peaks minema kaasa ülejäänud ühiskonnaga. Kui inimesed tänapäeval ju niikuinii elavad suurelt osalt ka internetis, miks ei võiks talle seal peale panga, riigi ja sõprade ka kool vastu tulla. Praegune e-kool pole päris see, kuna seal elab ainult üks osa koolist - hindamine. Õpetamine samas keskkonnas ei saaks aga kuidagi kahjuks tulla - esialgu võiks ta ju lihtsalt dubleerida tavakoolis käimist, hiljem võib asja edasi arendada.

USA koolisysteem tagab head ja vaga head tookohad -seda teab terve ameerika ja koik opivad nagu hullud.systeem on ka inimsobralik, igasuguse oppeasutuse voib lopetada ka yldse mitte oppides- valides lihtsamad teemad.

Paljud teismelised on stressis ja ilma motivatsioonita. Nenede vanematel pole aega ega oskust iseenese hädadega tegeleda, liiati siis lapse jaoks aega või abistamise oskust leida.Kohtusin hiljuti pubekaga kes arvas, et ta on friik kuna tal on alati paha tuju ning teistel kõigil on kindlasti rõõmu küllaga. Suur asi juba oleks kui need noored inimesed teaksid, et nad ei ole üksi,e t inimese loomus ongi stress suuresti aga, et on võimalusi sellest jagu saada enese suhtumise muutmisega. Motivatsioonita noortest kasvab aga motivatsioonita rahvas kellel on kama kaks oma lähedastest, valitsuse otsustest ja ümbritsevast keskonnast. Koolis võiks olla kohustuslikus kavas inimese õpetus selles tähenduses, et õpitakse oma ego ja sisemaailmaga toime tulema, rõõmus olema ja end ise motiveerima. Vastavat kirjandust on tohutult saadaval ning ühiskond on küps, et mitte "eneseabi" välja naerda. Noored aga ei loe raamatuid. Seega peaks sellist zen-olemise õpetust kohale toimetama mingil muul moel. Parim oleks ehk palgata mingi tõsine tegija kas või piiri tagant (tõlgiga kindlasti kuna paljud noored ei oska ka keeli) , kui meil Eestist võtta ei ole. Lihtsam on organiseerida ilma süsteemi muutmata mingi kordne kohustuslik loeng koolide saalis paar korda aastas. Et noored inimesed saaksid teada, et on võimalusi leida motivatsiooni elamiseks täisväärtuslikult. Lektor peaks olema kindlasti tohutu isiksus ja kaasatõmbav a la Peep Vain. Hirmu, et saali ette satub mingi liiga hull esoteerik saab välistada väikese komisjoni - ümarlauaga.  Sarnaseid loenguid võiks pidada lasteaialaste vanematele. Alatoon siis perekond ja kodu aga idee ikka olla rõõmus ja motiveeritud maailmakodanik ning kasvatada oma lapsed ka sellises vaimus.

Motivatsiooni puudumine ja stress-depressioon on nii laialt levinud, et kas seda piiri laste ja täiskasvanute vahele vaja tõmmata ongi. Tõlgiga välismaa rändtsirkust meile selle tarvis siia ka vaja pole. Kindlasti on meil Eestis omad vastavate oskustega spetsialistid olemas. Mina suudan ennast ikka vahel veel motiveerida, harvem teisi. Aga meil on tohutult kibestunud ja piiratuid isikuid, kes oma mina upitamiseks kõigile, ka lastele vee peale lasevad. Neid on ka meie koolisüsteemi igal tasandil. Põhjuseteks on konfliktsituatsioonid. Juhuslikult leidsin värskelt USAs tehtud vabavaralise mängu. http://www.rtassoc.com/gm_coolschool.html On teine mõeldud kuni 7a. lastele konfliktsituatsioonide lahendamise õpetamiseks. Ehk saab keegi ka seda kasutada.

Ega puberteet pole ka nüüd selline, keda on vaja oma järgijaks meelitada, temaga peaks oskama samamoodi sõber olla, võib-olla temalt õppima ja ennast vähem äärmuslikuks või enam jõulisemaks muutma. Ega nende arvamus lihtsalt lambist võetud ka ei ole.