BRÄNDID, VIIDAD JA VEEBILEHED EESTIKEELSEKS – MÜÜT VÕI REAALSUS?

1. juulil 2011 jõustus uus keeleseadus, mille regulatsioon on tekitanud palju elevust. Kas Stockmanni asemel näeme me tõesti tulevikus linnapildis kaubamaja Aktsiamees ning Soome sõidutab meid edaspidi Pikktint? Või on need kartused liigsed? Uus keeleseadus kehtestab mitmeid uusi nõudeid nii kaubamärkide kasutamisele avalikus ruumis kui ka lepingutele, veebilehtedele ja ka näiteks äriühingu kirjaplankidele. Alljärgnevalt lühike ülevaade keeleseaduse sätetest, mida peaks üks ettevõtja oma tegevuses teadma ja järgima.

Avalikku kohta paigutatud sildid ja viidad peavad olema eestikeelsed

Uus keeleseadus näeb ette, et avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaam ning juriidilise isiku teadaanded peavad olema eestikeelsed. Lisada võib teksti tõlke võõrkeelde, kuid eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst.

Kõik võõrkeelsed tegevuskoha tähised nagu näiteks lounge, pub, shop jmt peavad saama eestikeelse sildi. Niisiis, oma tegevuskohale võõrkeelse nime andmine ei ole välistatud, kuid sellele peab lisama eestikeelse tegevuskoha nimetuse. Eestikeelne tekst peab igal juhul olema esikohal. Nimetatud regulatsioon ei ole iseenesest täiesti uus. Täiendatud on vaid sätte sõnastust ja kinni on üritatud paigata võimalused sellest nõudest kõrvale hiilida.

Kaubamärgile tuleb lisada teatud olukorras tõlge eesti keelde

Uus on aga keeleseaduses kaubamärke puudutav regulatsioon. Nimelt alates juulikuust tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa, mis sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, esitada ka eestikeelsena, kahjustamata seejuures kaubamärgi eristusvõimet. Sellisel juhul ei kohaldu aga nõue, et eestikeelne tekst peab olema esikohal. Samuti ei pea see teave olema kaubamärgiga sama kujundusega ning vastava teabe võib esitada tegevuskoha sissepääsu juures või vaateaknal.

Seaduse seletuskirja kohaselt tulenes vajadus antud nõude järele sellest, et ettevõtjad registreerisid järjest sagedamini tegevuskohanimesid kaubamärgina, et hoida kõrvale keeleseaduses sätestatud avaliku teabe eestikeelsuse nõudest. Tulemuseks oli aga see, et Tallinna, eriti vanalinna välisilme, muutus valdavalt võõrkeelseks. Hea uudis on see, et ühelgi juhul ei pea hakkama oma kaubamärki kasutama vaid eestikeelsena ning Tallink jääb ikka Tallinkiks ning Hard Rock Cafe’st ei saa Kõva Roki Kohvikut. Kui kaubamärk sisaldab aga olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, siis tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa esitada ka eesti keeles. Siit aga küsimus – kas kaubamärgile Hard Rock Cafe tuleks lisada vaid sõna Kohvik või siiski Kõva Roki Kohvik?

Alati ei pruugi olla üheselt selge, mida lugeda oluliseks teabeks tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta. Samuti tekitab segadust nõue esitada seda ka eestikeelsena. Kas lisada tuleks kaubamärgis sisalduva olulise teabe otsene tõlge või pigem selgitav tekst? Kui näiteks kaubamärgile „Pro Hair“, millega tähistatakse muuhulgas juuksevedelikke, lisada juurde sõna „juuksed“ või kaubamärgile „Body Shop“, millega tähistatakse muuhulgas erinevaid kehahooldusvahendeid, „Keha Pood“, siis vaevalt tooks see otsest selgust tarbijatele või aitaks kaasa eesti keele arengule ja säilimisele. Vastupidiselt, selle nõude täpne järgimine võib tuua kaasa üsna koomilisi olukordi.

Meeles tasuks pidada ka seda, et kaubamärk ei saa olla otseselt vaid teenust või kaupa kirjeldav, sest pelgalt kirjeldavad tähised ei ole kaubamärgina registreeritavad. Juhul kui kaubamärk sisaldab kaupa või teenust kirjeldavat osa, siis loetakse seda kaubamärgi mittekaitstavaks osaks. Kaubamärgid võivad olla küll kaubale või teenusele vihjavad, et tekitada tarbijas assotsiatsioone ja samas lihtsustada tähise meeldejätmist, kuid just sellistele vihjavatele tähistele tõlgete lisamine võib osutuda üsna keeruliseks. Kuivõrd tänapäeva globaalses maailmas arvestatakse kaubamärgi valikul juba ette, et seda oleks võimalik kasutada erinevates riikides, siis valitakse sageli teadlikult kaubamärgi kirjeldav osa ingliskeelne. See on kindlasti ka üheks põhjuseks, miks meie tänavapildis näeb ühtelugu võõrkeelseid tähiseid.

Märkimist väärib ka see, et selline nõue võib panna ebavõrdsesse olukorda samas tegevusvaldkonnas tegutsevad ettevõtted, kellest ühel vastav info sisaldub kaubamärgis ja teisel mitte. Kui näiteks kaubamärgile Swedbank tuleb selle kasutamisel tegevuskoha tähisena või välireklaamis lisada sõna pank, siis kaubamärgi Nordea puhul samasugust nõuet ei ole.

Uuendusena on keeleseadusesse lisandunud veebilehtedega seonduv. Nimelt, kui Eestis registreeritud asutusel, äriühingul, mittetulundusühingul, sihtasutusel või füüsilisest isikust ettevõtjal on avalikkusele suunatud võõrkeelne veebileht, peab see sisaldama vähemalt kokkuvõtvat eestikeelset teavet tema tegevusvaldkonna või pakutavate kaupade või teenuste kohta. Sellest võib järeldada, et kui tegemist on näiteks vaid ekspordile pühendunud äriühinguga, millel on ainult välisklientidele suunatud ingliskeelne .com lõpuga kodulehekülg, peab sinna ikkagi lisama kokkuvõtva eestikeelse teabe oma tegevusvaldkonna või pakutavate kaupade või teenuste kohta. Sama nõue kehtib ka näiteks venekeelsetele veebilehtedele, mis on suunatud vaid vene keelt kõnelevale elanikkonnale, kui vastav lehekülg kuulub Eestis registreeritud äriühingule.

Pitsati, templi ja kirjaplangi keel on eesti keel

Uus keeleseadus näeb ette, et Eestis registreeritud asutuse, äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja avalikus suhtluses kasutatav pitsat, tempel ja kirjaplank peavad olema eestikeelsed. Eestikeelsele tekstile võib lisada tõlke võõrkeelde. Suhtlemisel välisriigi isikuga, samuti välissuhtluses võib kasutada võõrkeelset kirjaplanki.

Iseenesest ei ole tegemist otseselt uue regulatsiooniga. Ka keeleseaduse eelmine versioon sisaldas Eestis registreeritud äriühingule kohustust avalikus suhtluses kasutada eestikeelset pitsatit, templit ja kirjaplanki, lisades soovi korral tõlke võõrkeelde. Uuendusena sisaldub seaduses säte, et suhtlemisel välisriigi isikuga, samuti välissuhtluses võib kasutada võõrkeelset kirjaplanki. Kuivõrd praktikas olid võõrkeelsed kirjaplangid välissuhtluses juba ammu kasutusel, siis on selline seaduse täiendus ainult tervitatav.

Lepingud peavad olema eesti keeles – kui pooled ei lepi kokku teisiti

Uus keeleseadus sisaldab ühe uuendusena veel sätet lepingute keele kohta. Seaduse kohaselt sõlmitakse tööleping ja võlaõigusseaduse alusel sõlmitud leping, mis lepingu ühe poole jaoks ei seondu majandus- ja kutsetegevusega, samuti avaliku teenuse osutamise leping eesti keeles, kui osapooled ei lepi kokku mõne muu keele kasutamises. Seaduse autorid on selgitanud, et see säte ei piira lepinguvabadust ning pooltel on siiski õigus kokku leppida muukeelse lepingu sõlmimises. Seega võib tekkida küsimus – mis on selle säte mõte, kui pooled võivad kokku leppida ka teisiti. Eelkõige on selle sätte eesmärk kaitsta nõrgemat poolt ehk näiteks töötajat, kellele jääb töölepingu sõlmimisel alati õigus nõuda eestikeelset lepingut.

Mis ootab ees rikkujat?

Nagu eeldada võib, näeb seadus ette ka erinevad sanktsioonid keeleseaduse sätete rikkumisel. Füüsilist isikut võib eelkirjeldatud keeleseaduse nõuete rikkumisel ees oodata rahatrahv kuni 200 trahviühikut (so kuni 800 eurot). Juriidilist isikut võib aga samade sätete rikkumisel karistada kuni 1300 euroga.

Keegi ilmselt ei kahtle, et keeleseaduse eesmärk – arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades – on südamelähedane ja oluline meile kõigile. Kas kõik eeltoodud keeleseaduse uuendused on aga parimaks vahendiks selle eesmärgi saavutamisel? Või tekitavad mõned uued seaduse sätted rohkem segadust ja kentsakaid olukordi? Eks seda näitab vaid aeg.