Üha enam valmib linnades ja asulatevahelistel teedel jalgrattateid ning ilmselgelt jalgrataste veelgi massilisemal kasutamisel liikulusvahendina saab sageli piiranguks jalgratta turvaline hoidmine. Kaubanduses pakutakse arvukalt erinevaid rattalukke, kuid nende kasutamisega on vähemalt 2 kitsaskohta: 1. nende kaasaskandmine on tülikas; 2. neid on suhteliselt hõlbus lahti murda ning pole garantiid, et leiate naastes ratta kohas, kuhu ta lukustasite.

Luua statsionaarsed rattalukkudega hoidlad jalgrattateede sihtpunktidesse- kesklinna, õppeasutuste, kaubanduskeskuste, randade jm avalike suure külastatavusega paikade juurde.  mis võimaldavad ratta lukustada tugeva metallkonstruktsiooni külge ning olenevalt sobivaimast tehnilisest lahendusest siis kas koodi, võtme, zetooni vm abil avada ning turvaliselt edasi liigelda. Miks mitte kaaluda ka jalgrataste mobiilset parkimist? Paigutada ratta lukustusse, saadad operaatorile luku nr ning operaatori korraldusel lukk sulgub ning saadetakse sulle mobiilile tagasi kood, millega saad rattaluku taas avada.    

Minu arust oleks kõige õigem mingisugune "kuukaart", mille rattaga liikleja saab osta samadel võimalustel, nagu tavalist ÜT kaarti jne. Samas - ratta parkimine ja ühtlasi selle valve parkimise perioodiks peaks minu silmis olema tasuta. Selle peaks suutma iga omavalitsus omavahnditest katta või taotlema selle finantseerimiseks kasvõi EL toetuseid. Mujal maailmas on see laialt levinud. Samas meenuv kohe, kuidas Tallinna linnavalitsus kehtestas mõneks ajaks hübriidautodele tasuta parkimise ja seejärel loobus sellest, kuna "valdavalt olid autod Lexused ja neil niigi raha palju". Selline mõtlemine on pisut väärastunud. Asi pole ju rahas, vaid milleski muus. Kes ei tea milles, ei saa teemast arugi. Teiseks. See kaart (või mis iganes seadeldis)peaks esmalt avama rattaparklat ümbritseva aia vms ja siis alles luku, s.t. et ilma kaardita inimene ei saaks kuidagi sellele alalegi. Ehk aitaks see turvalisuse üsimust mõnetigi lahendada. Omakorda siin oleks kasuks see, et see kaart midagi maksaks, et mingid narkomehed ei saaks sedagi endale lubada. Tehniliselt on võimalik luua imeliselt turvaline keskkond, iseasi, kes selle kinni maksab. Ja tõesti nõme see olukord täna on : sõidad enda kalli rattaga mööda kallist rattateed (oleks oluliselt soodsam kasutada "mittetuttavaid teedeehitajaid") linna ja siis varastatakse su ratas lihtsalt ära.

Puuduvad jalgrattateed, mis ühendaksid linnaosasid ja asulaid. Jalgrattateed justkui ei vii kuhugi. Sooviks sõita jalgrattaga tööle või kõrvalasulasse puudub võimalus.

Idee oleks järgmine: ehitada jalgrattateed raudteede kõrvale. Minu nägemusel pakub selline jalgrattatee ka tõesti alternatiivi autoga töölekäimisele ja muudele autosõitudele. Esiteks on raudtee ja sellega külgnev maa riigi omanduses ja rahaliselt oleks odav. Teiseks jääks ära probleem autodega (vaid ülesõidu kohad). Kolmandaks oleks lihtne ja odav ehitada, materjalid saab kohale rongiga. Neljandaks viib raudtee päris kesklinna välja ja väga suur hulk Tallinna töökohti jääb ca 1-3km raadiusesse raudteest ning Tallinna lähiümbruses on väga suur hulk asulaid, eeslinnu ja väikelinnu just raudteede ääres. Viiendaks ei ole raudtee kõrval nii saastunud õhk, kui autoteede kõrval.

See on hea mõte. Lisaks saaks rattaga ka normaalse kiirusega sõita, mitte oodata ootamatult ettesõitvat autot. Aga miskipärast projekteeritakse rattateed inimeste poolt, kes ise rattaga ei sõida. Hea näide on Saku kandist, kus on uus ja ilus rattatee, kuid valel pool maanteed

Rohelised räägivad agaralt rattaga linnas liiklemisest. Ise olen seda samuti jõudumööda teinud, kuid lõigul Nõmme-Kesklinn olen mitu korda maandunud auto kapotile või olnud sellele väga lähedal. Põhjuseks nii juhi hoolimatus kui ka tänavanurkade väike nähtavus. Ning kui veel siia juurde lisada pidev fooride taga ootamine, tobedad äärekivid, vilistav läänetuul ja vihm ning lörts, siis see kahandab sõidumõnu vähemalt poole võrra.

Lahenduseks oleks enamkasutatavaid ühistranspordisuundi dubleeriv teepinnast kõrgemal (6-7 m peaks olema piisav) olev katusega rattatee (laiusega ~3 m), millel plastklaasist seinad. Tänu teepinnast kõrgemal paiknemisele oleks seal liiklemine ohutu ning katus ja seinad päästavad tuule ja vihma eest. Iga 1 km tagant oleksid kaldteed tänavale pääsuks. Ligipääsude juures asuksid ka rattaparklad, kus võiks analoogselt Helsingi, Pariisi jt. linnade rattalaenutustele olla saadaval linna oma rendirattad, mis lolli- ja vandaalikindlad ning mille rentimiseks piisab vaid mündi sisestamisest rattalukku. Konstruktsioon: kasutades liimpuidust kandetalasid , teepinnaks veekindlat vineeri (mõlemat toodetakse Eestis) ja seinteks kerget plastiklaasi on kogu konstruktsioon kerge ja üldsegi mitte kallis ehitada. Klaasseinad võimaldavad kokku hoida valgustuselt ja piirduda vaid minimaalse valgustusega. Rattatee asetseks teepinnast kõrgemal betoonpostidel nagu tänavavalgustuski, teoreetiliselt võikski ära kasutada ka neid poste.   Finantseerimine: * rattateele sissepääs oleks tasuline * rattateega piirnevad ehitised, mille juurest rattatee möödub, võib hoone omaniku nõusolekul avada ühe küljega hoonega (nt. kohviku või kaupluse teine korrus, mis külgneb vahetult rattateega), Hoone omanikud maksavad rattatee omanikule (linnale) renditasu. Muudab ju läbiv rattatee automaatselt ka hoone teise korruse nn. äritänavaks, sellest peaksid aga hoone omanikud olema vägagi huvitatud. Täiendavad positiivsed mõjud: * tervislik liikumisviis, mis läbi lihtsasti kättesaadava rattarendi muudab tervisliku transpordiviisi kasutatavaks ka neile inimestele, kel polegi ratast ja eriti ei kipu ennast liigutama. * väheneb ühistranspordi ja autoteede koormatus * minimaalsed ülalpidamiskulud - pole vaja kulutada raha ühistranspordi kütusele, personalikulud on minimaalsed, ka lumekoristus ja prahikoristus ei tekita kulusid (vaevalt et rattaga väntav inimene jõuab prahti maha loopida).

Jalgrattaga liikleme öisetel tänavatel on ohtlik, isegi rattalambi olemasolu korral.

Lahendus pole minu ja pilt ütleb rohkem kui sõnaline kirjeldus:

Igal talvisel poolaastal jääb tubli pool tosinat jalgratturit auto alla. Enamus neist saab kohapeal surma. Nad teavad, et on ohtlik sedasi hämaras seigelda, aga teevad ikka. Lootuses, et ega "nad" otsa sõita tohi, küllap läheb õnneks. Enamusel lähebki, kuni juhtub... Kergliiklusteid üldiselt juba rajatakse üsna hoolega.Asi paraneb.Aga seniks võiks küll pöidla hoidmise asemel ohutuma liikluse kasuks otsustada.