Narva Muuseumil on suured plaanid teha ajalugu elavaks. Muuhulgas plaanitakse kivikirvestega valmis ehitada muistne laev ning rajada Gutenbergi trükipress. Põnevatest ettevõtmistest linnusemüüride vahel räägib Narva Muuseumi direktor Andres Toode.

Mis on Narva Muuseum?
Oleme linnamuuseum, mäluasutus, mis tegeleb Narva ja ümbruskonna kultuuri ja ajaloo säilitamisega. Ekspositsioon on kõikides linnamuuseumites enam-vähem sarnane, sest Eesti ajalugu on ühtemoodi kulgenud. Aga meil on pisut laiem tähendus, sest meile toob turiste linnus. Oleme väga heas asukohas, sest turismitransiit Tallinna ja Peterburi vahel kulgeb meie ukse eest läbi. Seetõttu alustasime ajaloolise eksperimentaalkeskuse arendamist. Eesmärk on taaselustada 17. sajand – Narva kuldaeg.

Milles seisneb ajaloo taastamine?
Me ei hakka tegema mulaaže - tooma saekaatrist hunniku laudu, need puidukruvidega kokku panema ja ütlema, et näe, see on sajanditevanune kuur. Kõik peab olema käsitsi tehtud ja kvaliteetne. Viimase 60 aasta jooksul on Narva linnuses õnnestunud taastada konvendihoone kolm u-kujulist hoonetiiba – lõuna-, lääne- ja põhjatiib. Selleks, et täna midagi teha ja EList raha saada, ei piisa lihtsalt sellest, et tahad midagi korda teha. Küsitakse: „Mis on see uus kvaliteet, mida tahate saavutada?“ Otsisime ideid Skandinaaviamaadest. Taanlased on Euroopas ajalookeskuste alal revolutsionäärid. See, kuhu nemad 1960-ndatel aastatel alguse saanud sihipärase tööga jõudnud on, annab meilegi kaugema sihi. Näiteks arheoloogilistel väljakaevamistel leidsid taanlased maa seest tolleaegse elamu söestunud palgijupid. Nad ehitasid erinevaid hooneid ja onne, katsid erineva katusematerjaliga, panid nad põlema ja katsid mullaga. 20 aastat hiljem kaevasid välja ning tegid keemilisi analüüse, milline on kõige lähem sellele, mis arheoloogid leidsid. Samuti on lähiajaloos uuritud noolehaavasid. Riputatud poolik seakere üles, pandud talle rõngassärk selga ja lastud erinevate nooltega. Et näha, milliseid auke erinevad relvad tekitasid. Ajalookeskuse idee ongi ajaloo läbi mängimine, eksperimentide tegemine, mõne uue või unustatud vana teadmise avastamine.

Milliseid eksperimente on Narvas tehtud?
Valmistame neid ette. Olemas on keskkond, kus neid läbi viia. Eesmärk on liikuda järjest ajastule lähemale. Et tekiks ajamasin: astud sisse ja saad aimu, mismoodi tol ajal asjad välja nägid. See pakub näiteks koolilastele hea alternatiivi õpikuharidusele. Sel aastal oleme ehitanud haabjast (muistne laev). Proovime teha veel varasemat paadivormi - ruhet. Ja seda kivikirvestega, mis saab muidugi olema meeletu töö! Lisaks on meil destilleerimisprojekt. Kohalikud on läinud elevusse, et muuseum hakkab viina tegema. Ei, me ei hakka viina tegema. Me ei tea, kuidas tolleaegsed ahjud töötasid ja milliseid retsepte kasutati. Aga 17. sajandil loodi alus praeguse aja kange alkoholi kultuurile.
Samuti tahame teha trükipressi. Gutenberg elas küll kõvasti varem kui 17. sajandil, ent raamatud said rohkem kättesaadavamaks just siis. Kõikide eksperimentide tulemus peaks jääma turistide kasutada.

Ja eesmärk on seda kõike turistidele müüa?
Seda kindlasti. Aga tahame ka saada uusi teadmisi ja oskusi. Projektidele peaksid järgnema seminarid ja teadustrükised. Me ei taha teha lihtsalt tivolit ja tsirkust, tahame rohkem süvitsi minna.

Kes on Narva muuseumi külastajad?
Seal aastal suurenes siseturismi osakaal. Aga üldiselt käivad meil suured turismigrupid, kes sõidavad Tallinna ja Peterburi vahet. Palju on Aasia turiste, eriti jaapanlasi. Aastas müüme ligi 30 000 piletit. 85% müügist teeme suvel. Meie eelarve on 12 miljonit krooni, millest ligi kaks miljonit teenime ise. Muuseum on eelkõige mäluasutus ja me ei pea ise ots-otsaga kokku tulema. Aga kui meil õnnestub külastajate kaudu raha juurde teenida, on see ju suurepärane.

Mida turistidele praegu pakute?
Sel aastal tegime korda ürdiaia, õigemini Rootsi botaanik Carl Linne aia. Tema propageeris 18. sajandil ideed väärtustada mõisaid ja linnusevaremeid ilusate taimedega. Aeda kasutatakse haridusprogrammides, samuti on turistidel siin, mida vaadata. Põhjaõuel töötab suviti 17. sajandi apteek, kus müüakse ravimtaimi, leotisi ja tõmmiseid. Nemadki saavad aeda kasutada. Põhjaõuel toimus meil sel suvel praktiliselt igal nädalavahetusel temaatiline üritus. Seal on viie töökojaga käsitööala. Oleme keelanud müüa plastmassi ja muid vidinaid. Kõik, mida müüakse, peab vastama ajastule. Selles suhtes on siinsed suveniirid unikaalsed, mitte nagu need, mida müüakse Tallinnas Raekoja platsil. Turist saab koos piletiga mündi, mille üks pool kujutab 17 . sajandil Narvas vermitud münti ning teine pool põhjaõue vappi. Mündi saab vahetada ükskõik millises meie töökojas suveniiri või teenuse vastu. Soovitame alati teenust - seal on sepp, pottsepp, apteeker, puunikerdaja ja niplispits. Meie puhul on eriline see, et meie ei maksa käsitöölistele palka ja nemad ei maksa meile renti. Nad on meil kui ettevõtjad, aga ei saa tegeleda ainult suveniiride müügiga, vaid peavad pakkuma turistidele ka teenuseid. Mündid ostab muuseum kuu lõpus tagasi. Mündi eest makstud summa tehakse sisuliselt pooleks – osa jääb muuseumile, osa käsitöölisele. Nende müntide eest, mis lähevad turistidega kaotsi, kogume raha ühiskassasse. Sealt makstakse tublimatele töökodadele iga kuu preemiat. Tegu on erakordselt motiveeriva koostöömudeliga.

Kuidas käsitöömeistrid põhjaõuele valite?
Alguses polnud meil üldse valikut, sest kohalik ettevõtlusaktiivsus on madal. Sepp on siiani tööl Lõuna-Eestist. Keraamik oli ka, järgmisel aastal tuleb Tallinnast. Keegi ise ära läinud pole. Ainult ühe pidime välja vahetama, sest ta hakkas müüma mingeid Leedu ja Poola kulinaid.

Kas väga hullumeelseid ideid on teil ka?
Üks idee on, mida muinsuskaitse peab üsna hulluks. Meie arvates peaks Põhjaõuest kujunema 17. sajandi käsitööliste kvartal. See tähendaks ka tolleaegseid maju. Muinsuskaitse tõlgendab plaane kui majaehitust. Meie arvates oleks tegu ekspositsiooniga, mille võtaksime maha kui Põhjaõu peaks tegevuse lõpetama. Vanad hooned jäävad ellu vaid siis, kui neil on mingi funktsioon. Kui linnuses inimesi ei käiks, ei raatsiks keegi ka selle säilitamisse raha panna.

Millised ajalookeskused Taanis on Narva Muuseumile eeskujuks?
Eelkõige Lejre, kus on taastatud kiviaeg, pronksaeg ja rauaaeg. Neil on üks külastajate sihtgrupp koolilapsed, sest Taani haridusministeerium toetab aktiivõpet. Lapsed õpivad muuhulgas jahvatatud jahust putru tegema. Aga nad pole sellega harjunud, sest söövad kodus vaid hamburgereid ja friikartuleid, mida kiviajal ei olnud. Kui koju lähevad, nõuavad vanematelt putru ja vanematel on suur mure – lapsed hakkavad normaalselt toituma! Samuti tapetakse Taani ajalookeskustes kanu. Ei tea, mismoodi see Euroopa Liidus võimalik on ja turistid teevad ka suured silmad, aga mingeid negatiivseid mõjusid sel pole. Taanlased muudavad ajaloo elavaks. See on ka meie eesmärk Narvas.

Narva Muuseum on Ettevõtluse Auhinna omanik kategoorias Turismi Uuendaja 2009.