Probleem on selles, et Eesti kodanikuna olen sunnitud tegema arve teise riigi kommertspanka.

Võiks olla riiklik pank, kuhu saab teha arvelduskonto. Antud keskkond võiks olla ainult internetipõhine, pole vaja pangakontoreid ja sularahaautomaate et neid üleval pidada. Inimene saab oma ID-kaardiga luua arvelduskonto ja sealt makseid teha. Kõik see oleks tasuta. Riigil oleks vajalik luua koostöö teiste pankadega, et saaks ID-kaardiga maksta makseterminalist ja võtta nende sularahaautomaadist vajadusel sularaha välja. Sularaha väljavõtmisel võib maksta mingit teenustasu. Paljud makseterminalid ja sularahaautomaadid omavad kiipkaardilugejat, nii et see ei tohiks olla väga suur probleem ID-kaardiga maksmisel. Näeksin seda et Eesti Pank võiks sellise asja ette võtta.

Ja mida teeks riik selle rahaga, mis tema kontodel vedeleb? Finantsasutuse loogika on pisut teistsugune, raha ei seisa niisama kuhjas. Seega peaks sinu sõnul olema miskitsorit natsionaalne pank, riigikassa vms, mis on siiski võrdlemisi iganenud nähtus. Kuid võimalik, et selliseks on-line Eesti kapitalil baseeruvaks finantsasutuseks, mida sa kirjeldad võib üsna pea saada LHV. NB! Võib ka selles kindel olla, et välispankade risk on märksa väiksem, kui Eesti enda risk.

Restart

Restart

Probleem lühidalt: masu, eelkõige selle üleilmne vorm. Või õigemini selle põhjuseks olnud finantsturgude iseloom (seal valitsev lühinägelikkus ja ahnus, millele tasakaalustavaid jõude seni näha pole. Kui ikka 1000kr kaardimakse pealt kukub panga tasku kuni 35kr on asjad paigast ära).

Vastukaaluna äriühingutele on mittetulundusühingud viimase paarikümne aasta jooksul omandanud ühiskonnas (sh majanduses) üsna olulise ja kasvava rolli. Seda mudelit võiks laiendada muude "mitte..." vormidega. Mitte-pank võiks olla näiteks mõni omavahelist otsemaksmist, laenuvõtjate/andjate ühendamist võimaldav e-keskkond, kus seda saaks teha ilma vahendava pangata. Absoluutselt uus idee see maailmas ei ole. Vt näiteks www.cajanavarra.es/en või www.zopa.com. Asi võib ka äriliselt jätkusuutlik olla. Näiteks skype sai ju omal ajal alguse just mitte-tulunduslikust mitte-telefoni firmast. Mitte-partei oleks definitsiooni järgi rahvaliikumine, mille eesmärk ei ole haarata (poliitilist) võimu, vaid koostöö/harmoonia mingis vallas. (Teeme Ära liikumine on klassikaline näide). Ja nii edasi...

Viimasel ajal on üha enam suurenemas kuritegevus, mis seisneb sularahaautomaatidele pangakaartide kopeerimisseadmete + PIN koodi salvestamise seadmete paigaldamist. Pangad soovitavad alati veenduda, et kas pangaautomaatidel pole küljes võõtaid seadmeid. Kas aga on üldse kliendi võimuses neid ära tunda, ei tundu kedagi huvitavat...

Minu ideed sellise kuritegevuse vähendamiseks oleks: pankadel panna pangaautomaatide ekraanid suvalise reklaami asemel näitama illustratsiooni, milline peab konkreetne pangaautomaat välja nägema. Et kliendil oleks võimalus võrrelda "ekraanil olevat originaali" sellega, mis parasjagu ees kasutada on. Nii on mingi võimalus, et kliendil on võimalus märgata erinevust. Siiamaani eeldavad pangad, et kõigil klientidel on kinnistunud nägemismälusse iga eri tüüpi pangaautomaadi kumerus ja nõgusus. Lisada turvapildi funktsioon. Kliendi internetipangas ja ID-kaardiga tuvastatult on tal võimalik valida välja turvapilt, mida talle pangakaardi sisestamisel automaati muuseas teiste juhuslike piltidega muutuvas asukohas näidatakse. Turvafunktsiooniks on, et ekraani kõrval olevate klahvidega on vaja viidata ka "õigele" turvapildile. Samuti peaks peale kaardi ja selle PIN koodi automaati sisestamist tekkinud kahluse korral võimalik pangaautomaadi menüüst kaart blokeerida, kusjuures pank saab saab seejuures signaali, et konkreetset automaati kahtlustatakse vastavate seadmete olemasolus. Seejärel saab pank selle automaadi tegevust jälgida ja näiteks lepingupartnerist turvafirma töötajad saatma automaati üle kontrollima. Ehk pangakaardi sulgemine peaks olema võimalik igast automaadist PIN koodi alusel. Seda võib teha isegi kopeerimisseadmetega arvutist, sest peale seda protseduuri on kaardi kloon ja selle PIN kood juba kasutu..

see kaardi pettuse süsteem on kuidagi palju sügavam ja teise iseloomug näide viiol maksis väidetavalt ka kaardiga ja signekivi läks kultuuri ministri raskelt ametikohalt natiks ajaks puhkama, ja siis kunsti akadeemia rektor maksab bordellis kaardiga ja signekivi tuleb puhkuselt tagasi ja juhib kaardi makse uurimist kaks kaardipettust ime