Rohelised räägivad agaralt rattaga linnas liiklemisest. Ise olen seda samuti jõudumööda teinud, kuid lõigul Nõmme-Kesklinn olen mitu korda maandunud auto kapotile või olnud sellele väga lähedal. Põhjuseks nii juhi hoolimatus kui ka tänavanurkade väike nähtavus. Ning kui veel siia juurde lisada pidev fooride taga ootamine, tobedad äärekivid, vilistav läänetuul ja vihm ning lörts, siis see kahandab sõidumõnu vähemalt poole võrra.

Lahenduseks oleks enamkasutatavaid ühistranspordisuundi dubleeriv teepinnast kõrgemal (6-7 m peaks olema piisav) olev katusega rattatee (laiusega ~3 m), millel plastklaasist seinad. Tänu teepinnast kõrgemal paiknemisele oleks seal liiklemine ohutu ning katus ja seinad päästavad tuule ja vihma eest. Iga 1 km tagant oleksid kaldteed tänavale pääsuks. Ligipääsude juures asuksid ka rattaparklad, kus võiks analoogselt Helsingi, Pariisi jt. linnade rattalaenutustele olla saadaval linna oma rendirattad, mis lolli- ja vandaalikindlad ning mille rentimiseks piisab vaid mündi sisestamisest rattalukku. Konstruktsioon: kasutades liimpuidust kandetalasid , teepinnaks veekindlat vineeri (mõlemat toodetakse Eestis) ja seinteks kerget plastiklaasi on kogu konstruktsioon kerge ja üldsegi mitte kallis ehitada. Klaasseinad võimaldavad kokku hoida valgustuselt ja piirduda vaid minimaalse valgustusega. Rattatee asetseks teepinnast kõrgemal betoonpostidel nagu tänavavalgustuski, teoreetiliselt võikski ära kasutada ka neid poste.   Finantseerimine: * rattateele sissepääs oleks tasuline * rattateega piirnevad ehitised, mille juurest rattatee möödub, võib hoone omaniku nõusolekul avada ühe küljega hoonega (nt. kohviku või kaupluse teine korrus, mis külgneb vahetult rattateega), Hoone omanikud maksavad rattatee omanikule (linnale) renditasu. Muudab ju läbiv rattatee automaatselt ka hoone teise korruse nn. äritänavaks, sellest peaksid aga hoone omanikud olema vägagi huvitatud. Täiendavad positiivsed mõjud: * tervislik liikumisviis, mis läbi lihtsasti kättesaadava rattarendi muudab tervisliku transpordiviisi kasutatavaks ka neile inimestele, kel polegi ratast ja eriti ei kipu ennast liigutama. * väheneb ühistranspordi ja autoteede koormatus * minimaalsed ülalpidamiskulud - pole vaja kulutada raha ühistranspordi kütusele, personalikulud on minimaalsed, ka lumekoristus ja prahikoristus ei tekita kulusid (vaevalt et rattaga väntav inimene jõuab prahti maha loopida).

Jalgrattaga liikleme öisetel tänavatel on ohtlik, isegi rattalambi olemasolu korral.

Lahendus pole minu ja pilt ütleb rohkem kui sõnaline kirjeldus:

Igal talvisel poolaastal jääb tubli pool tosinat jalgratturit auto alla. Enamus neist saab kohapeal surma. Nad teavad, et on ohtlik sedasi hämaras seigelda, aga teevad ikka. Lootuses, et ega "nad" otsa sõita tohi, küllap läheb õnneks. Enamusel lähebki, kuni juhtub... Kergliiklusteid üldiselt juba rajatakse üsna hoolega.Asi paraneb.Aga seniks võiks küll pöidla hoidmise asemel ohutuma liikluse kasuks otsustada.